NÄITUS // Triquetra

Inimesed näevad maailma sageli binaarsena, liigitades kõiki asju ja tegevusi lihtsate vastanduste alusel. See loob illusiooni, et asjad on kontrolli all ja harmoonia on võimalik, samas kui mõte maailmast, mis koosneb ähmaste piiride või tähendustega valikute ja tõdede paljususest, võib tekitada nõutust ja mõjuda ähvardavalt. Tähelepanuväärsel kombel on eri ajastutel ja kultuurides olnud kasutusel sümbol, mis peaks kujutama meie taju kolmandat mõõdet: kolmnurk. Kolmnurk on tähistanud terviklikkust, elu lõputut ringlust tema kõikvõimalikes avaldumisvormides. Tänapäeva kultuuris levib selline arusaam näiteks ökofeminismis, hüdrofeminismis, uusnõiduses ja kvääruuringutes, mis kõik otsivad ühendusi maailma mitmekesisuses. Uurides, kuidas võiks terviklikkuse teemat käsitleda kunsti pakutavate vahenditega, on kuraator Šelda Puķīte kutsunud kokku kolm kunstnikku – Darja Popolitova, Sabīne Vernereja Elīna Vītola –, kellest igaüks loob omaenda maagilise kolmnurksõlme.

Näituse pealkiri „Triquetra“ viitab iidsele keldi sümbolile, mis on eri ajastutel ja kultuurides tähistanud kolmsuse väge. Sageli kujutatakse seda kolme kaarena, mis üksteisest läbi põimununa moodustavad alguse ja lõputa sõlme. Arvatakse, et paganlikes usundites tähistas see sümbol matriarhaadi väge kehastavat kolmikkuu jumalannat, kes kristluse tulekuga asendus isa, poja ja püha vaimu kolmainsusega. Tänapäeva kunsti kontekstis pakub kolmnurksõlm mängulist võimalust oma identiteedi uurimiseks ja kolme elemendi – maagia, looduse ja kunsti – vaimse ja poliitilise ühtsuse üle arutlemiseks.

Kultuuriloos on maagiat, loodust ja kunsti seostatud normatiivse maailma piiridest väljaspool valitseva ohtliku kaosega. Need kolm nähtust tunduvad oma mitmekesisuses abstraktsed, kontrollimatud ja seetõttu kahtlased. Eelarvamuste varjus kiputakse aga unustama, et peale selle on need kõik vaimse ühenduse, kujutlusvõime, katsetamisjulguse ja tervenemise allikad. Maagia, looduse ja kunsti olemuslikku mitmekesisust võiks avada mängulise triksteri tegelaskuju kaudu, kes avardab tähendusi, ähmastab piirjooni ja loob kõikeühendavaid võrgustikke. 

Näitusel osalevad kunstnikud tegutsevad igaüks oma ainulaadsel loomingulisel väljal, mis avaldub nende käekirjas ja huvides. Darja Popolitova loomingulises väljas on maagia ja nõidus, mida ta kasutab spekulatiivse vahendina keele tähendusliku keerukuse ja tänapäeva ühiskonnas levinud käitumisharjumuste käsitlemiseks. Näitusel avaldub see altariteose ja kõditavate graveeritud nukisõrmuste kujul. Kunstnik kasutab puudutust ebakonventsionaalse vahendina kapseldunud mõttemaailma avamiseks, käsitledes sedapuhku kättemaksu- ja õigluseiha kui probleemseid tundeid.

Sabīne Vernere töödes avaldub loodus metamorfooside protsessina. Tema maalitud sootud antropomorfsed olendid hõljuvad paberi pinnal otsekui lakkamatus liikumises. Sabīne töödes on tugev annus ilu, sensuaalsust ja emotsiooni, kuid samas ka müra ja vägivalda, mis langeb kokku inimese ja looduse keerulise dünaamikaga. Näitusel avaldub kõik see kõrvaleheidetud marmorijääkide külmades, teravates vormides ja maalitud jäsemetes, mis meenutavad kohe-kohe õidepuhkevaid volditud varsi.

Elīna Vītola huvi on alati olnud kunstimaailm ise. Tema loomepraktika on suhestuv, see astub dialoogi ruumi, teiste osalejate ja olukorra endaga. Kunstiväli on tema loomingus muutunud oluliseks väljendusvahendiks väärtuste, käsitöö, identiteedi ja ajaloo uurimisel. Kunst peegeldab elu ja seda kujutabki Vītola oma sageli kohaspetsiifilistes ja kaasahaaravates teostes, matkides liigutusi, kujutisi ja isegi lõhnu. Oma installatsioonis vaatleb ta käsitööoskusi, žeste ja rituaale loomeprotsessi juurde kuuluva hoolduse ja hügieeni võtmes, püüdes ühtlasi tabada ja ümber kujundada lõhnu, mida kasutavad oma nahal teatud loomeinimesed, kelle mõju ei piirdu üksnes kunstimaailmaga, vaid on jätnud inimeste ellu laiema jälje.  

Näitus kuulub Kogo galerii aasta programmi „Kväärime ära”.