NÄITUS // Minu lugu on minu lugu on...
Osalevad: Birgit Kaleva, Katariina Torm, Kirke Kuiv ja Sille Riin Rand.
Kuraator: Kaisa Eiche
Igaüks neist lugudest erineb teisest, olles samas kõigi naiste lood.
Minu lugu on minu lugu on minu lugu on… näitusesari, mis alustas 2023. aastal ja mille kontekstis räägitakse isiklikke lugusid perekonnafotograafia kaudu, leiutades võimalusi eneseaktualisatsiooniks ning alternatiivsete narratiivide visualiseerimiseks. See võib olla emotsioonide juhtimise, eneseteadlikkuse ja tunnete struktureerimise vaevaline teekond. Kasutame fotograafiat toiminguna, tihti spontaanse mitteteadliku tegevusena, mis kätkeb suhete keerulist dünaamikat, korrastatust, kinnistamist, tühistamist, pühitsemist, ebamugavust, vastuolusid ja palju muud.
Fotograafiale spetsialiseerunud Ag47 galeriis Tartus Aparaaditehases eksponeerivad oma isiklikke tähelepanekuid ja lugusid Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilased ja vilistlased.
Birgit Kaleva mõtiskleb jätkuvalt enda ja oma ema suhete üle, suutmata loobuda pidevast võrdlusest, millele lisab kaalu sotsiaalsete ilunormide aimatav raskus. Meie perekondlikud eeskujud on elanud teistsuguses maailmas teistsusgust elu ja kuigi võime püüda esialgu end sobitada nende lääpa tallatud jalanõudesse, siis kogemuste erinedes oleme sunnitud leidma iseennast.
Katariina Torm mõtleb lapse saamisest, õigemini lapse saamiseks valmisoleku tundest, kuigi iga lapsevanem teab, et saabuvaks päriselt ette valmistuda on võimatu. Meil on palju küsimusi ning kogemused suhetega oma vanemate ja vanavanematega. Oleme neid jälginud paarisuhtes, analüüsinud nende tegevusi ja ütlusi ning kujutelnud ennast samas olukorras. Ise lõpuks selles olukorras olles realiseerime omaenese potentsiaali.
Kirke Kuiv räägib ärevuse ja kaotushirmuga seotud emotsioonide melanhoolses ja monokroomses keeles. Pidev hirmutunne on väsitav, muutused mõjuvad painajatena. Sügavale mattunud traumade teadvustamine, visuaalse kujutamise abil sellele negatiivsele rõhuvale tundele vormi andmine ning distantseerumine aitab ankrus hoidvad seosed hõlpsamini lahti ühendada, et elus edasi liikuda.
Sille Riin Rand jagab elu õppetundide kogemust, kui saab selgemaks, et armastusel on palju väljendusvorme ning esmalt on oluline mõista, mis meid ennast kõnetab. Vanemlik armastus või selle puudumine mõjutab meid elus enim. Mingil hetkel, kui oleme piisavalt võõrandunud ja hakkame vanemaid lõpuks inimestena nägema, oleme suutelised teadvustama seost nende endi kogemuste ja oskuse vahel kõnelda armastuse keeles.
Erilised tänud: Käty Tarkpea, Toomas Kalve, Erkki Luuk, Katriin Rätsepp, Kail Timusk.
Näitust aitavad teostada: Eesti Kultuurkapital, Kõrgem Kunstikool Pallas ja fotograafia osakond