NÄITUS // Marlen Kärema : Tüdruk ja kalkun

Marlen Kärema esimene isikunäitus „Tüdruk ja kalkun” on ühtaegu rõõmus ja samas elamisega kaasneva paratamatu loobumise, kurbuse ja lahtilaskmise lugu ühest maal elavast perekonnast, kes otsustas kalkuneid kasvatama hakata.

-------‐---------
Esimesel aastal toodi koju ainult mõned linnud. Oma suhtleva loomu ja vahva karakteriga pugesid nad pererahva hinge ning muutusid märkamatult lemmikloomadeks-kaaslasteks, kes osalesid uudishimulikult inimeste igapäevaelus.

Kärema dokumentaalfotode vahetu ja elujaatav olemus on samaaegselt intiimne ja isiklik ning tänu mustvalgele pildikeelele üldistav ja üldinimlik. Tema argistseenides maaelust on tunda mulla, rohu, värske õhu ja eri aastaaegade hõngu. Ja maal elamise ning oma talu pidamisega kaasnevat tinglikku vabadust. Talupidaja vabaduse mõiste sisaldab lisaks ise tehtud otsustele kohustusi, hoolt, järjepidevat tegutsemist ja kannatlikku meelt.

Kuigi fotokunstnik kasvas suurema osa enda lapsepõlvest linnas, on ta sisimas tundnud, et on tegelikult maanaine ja nii on elu ta ringiga maale tagasi toonud. Marlen Kärema: “Maal elades on enesestmõistetav, et kasvatad endale toidu ise, kas või osa sellest. Tänapäeval liigutakse vastupidises suunas, võetakse üle linnalikud kombed ja toit tuleb poeriiulilt. Maaelu kätkeb endas ka erinevaid teraapia vorme, millest ilma jäädes hakkavad hädad pihta. Põlluharija, karjakasvataja eluviis on meile sisse kodeeritud. Täisväärtuslik maaelu on naturaalne ja loomult lihtne.”

Kui aastaring hakkab lõpule jõudma, on lõppemas ka kalkunite eluring. Kunstniku sõnul on nad oma lindudele tänulikud ja alati tänavad neid, enne kui neist lahkuvad. Kärema tunnistab, et loobumine elusast hingest on talle, kui tundlikule natuurile, kurb. “Kas sellega üldse harjub? Kas peabki? Tuleb endale aru anda, et see on osa elust, ja teha rahu enda sees. Mälestused ja igatsused jäävad. Midagi pole püsivat, varem või hiljem kõik kaob. Osaliselt sellepärast ka nii meeleheitlikult pildistan. Hetked kaovad kiiresti, ei jõua neid nautidagi, kui juba on need haihtunud.”