NÄITUS // Jalo Porkkala: Dagerrotüübid 2011-2022

Oma isiklikus töös olen uurinud erinevaid ajaloolisi ja alternatiivseid fotograafilisi meetodeid. Minu eesmärk on olnud leida erinevaid fotograafilisi ilminguid, mis sobiksid kõige paremini pildi sisuga. Lihtsustatult öeldes ei pruugi näiteks maastikufoto tehniline esitusviis olla alati optimaalne näiteks portree- või reportaažifoto jaoks. Minu jaoks on foto suuresti seotud meeleolu ja atmosfääriga, millesse pilt on "mähitud".


2011. aastal tutvusin dagerrotüübiga ja sain aru, et see on tehnika, mida olin otsinud ja mis minu arvates sobib hästi minu fotograafia jaoks. Fotograafina olen jäädvustanud rahulikke maastikke ja looduslikke situatsioone, mida inimesed on erineval moel märgistanud. See tähendab staatilisi, liikumatuid objekte ja pikka ekspositsiooniaega. Dokumentaristina kaldun kujutama teemasid sellisena, nagu nad on - töötlemata, püüdes edasi anda oma kogemust atmosfäärist pildistamise ajal. Ühelt poolt on pilt reaalne, teiselt poolt sürrealistlik illusioon või ebamäärane negatiiv, mis tuleneb dagerrotüübi eripärast ja sellest, kuidas see on esitatud hõbedasel peegelpinnal. Sellise otsepositiivse tehnika puhul on energia ülekandumine objektilt fotoplaadile peaaegu käegakatsutav; kaameras säritatud plaat muutub ka saavutatud lõpptulemuseks. Objekti ja materjali koostoimest tekkiv dagerrotüüpia on kui valguse hingeõhk hõbepinnal.