Elektriteatri välikino

Neljal augustiööl näeb Aparaaditehase hoovil assortiid viimase aja silmapaistvast kinokunstist.
Seansid algavad Taskupargis pärast päikese loojumist kell 23.00. Pileti hind on 5 eurot ja selle sees on istekoht ja kõrvaklapid. Palume klappide tagatiseks võtta kaasa kas isikut tõendava dokumendi või 20 eurot. Suuri kõlareid Taskupargis ei ole. Pileteid saab eelmüügist osta Elektriteatri koduleheküljelt.

K 12. juuli “Kedi” IMDB

“Kedi” on imearmas dokumentaalfilm isepäistest Istanbuli tänavakiisudest ja
nende inimestest.

Suurlinn Istanbul on koduks tuhandetele kassidele, kes jõlguvad omanikuta
mööda tänavaid ja kelle ellujäämine sõltub nii nende endi kavalusest kui
võõraste lahkusest. Nad on osa metropoli igapäevaelust ja pakuvad head
seltskonda inimestele, keda nad on otsustanud endale lähedale lasta. Dokfilm
jälgib meisterliku kaameratöö abil seitsme kassi argipäeva ja viib meid
restoranidesse, kodudesse, turule, hiirejahile, pappkastidesse, hoovidesse
ja mujalegi. Läbi inimeste, kes kasside käekäigu eest hoolt kannavad,
kuuleme mõtisklusi linna- ja hingeelust ning kiisude iseloomust ja
olulisusest. Tugeva nunnufaktoriga film näitab, et lootus, headus ja rõõm
pole maailmast kuhugi kadunud.

N 13. juuli “Lõputu poeesia” IMDB

“Lõputu poeesia” on tšiili-prantsuse kultusautor Jodorowsky teistmoodi
reaalsus.

“Sa oled poeet. Tunneta reaalsust teisiti,” ütleb filmi peategelane, noor
Alejandro Jodorowsky oma masendunud sõbrale. Need laused sõnastavad ka vana
Jodorowsky elu- ja kunstifilosoofia aluspõhimõtte – tõelise kunsti sihiks on
panna meid tegelikkust teisti nägema ja meie maailmatunnetust ümber
kujundada. Ning seda on multitalent Alejandro Jodorowsky saavutanud nii oma
tehtud (nt sürrealistlik “Püha mägi”, 1973) kui ka tegemata (ulmeline
“Düün”) filmidega. Rääkimata tema muust loomingust.

“Lõputu poeesia” on Jodorowsky kavandatava viieosalise autobiograafilise
sarja teine film, lapsepõlvest pajatava “Tants reaalsusega” (2013) järg, mis
jutustab Jodorowsky noorusest ja eneses kunstniku avastamisest
1940-1950ndate Santiago avangardistlikus kunstiskeenes. Visuaalselt ja
sisult paeluv film põimib mälestusi mõjusamatest eluhetkedest filosoofilise
reflektsiooniga, kus vana Jodorowsky ekraanil noorele endale elu õpetab.
Ehkki tegemist on tema varasema loominguga võrreldes emotsionaalsema, ja
nagu nii mõnigi kriitik on osutanud, üllatavalt vaatajasõbraliku filmiga, ei
puudu siitki Jodorowskyle omane sümbolism ja sürrealism. (Katre Pärn / PÖFF).

R 14. juuli “Toorelt” IMDB

“Toorelt” on film nendele kinofanattidele, kelle kuuldused esilinastustest,
kus inimesed minestusse langevad, heameelest kikivarvukile ajavad.

Prantsuse režissööri Julia Ducournau festivalide (õudus)hitt lubab
korralikku elamust. Kui otsid head body horrorit, ladusat lugu ja ehedaid
karaktereid; filmi, mis on üle ootuste värske ja omab erilist powerit, siis
on “Toorelt” sinu film. Pead lihtsalt vaimu valmis seadma ja end selle aasta
ühe kõige parema õõvafilmiga proovile panema. Lugu, mis algab noorukese
Justine’i saabumisega veterinaariakooli, saab üllatusliku pöörde, kui
rebaste ristimisel sunnitakse uustulnukaid toorest liha sööma.
Taimetoitlasest neiu avastab üsna pea, et sellel on tema jaoks ootamatu
tagajärg…

“Toorelt” esilinastus 2016. aasta Cannes’i filmifestivali Kriitikute Nädala
sektsioonis, kus filmile omistati FIPRESCI kriitikute auhind.

L 15. juuli “Teispool lootust” IMDB

“Teispool lootust” on Aki Kaurismäe uusim film, milles talle omaselt on
kõige olulisemateks komponentideks surmtõsidus ja huumor.

Söelaeva trümmis saabub Helsingisse noor süürlane Khaled (Sherwan Haji), kes
otsib oma kadunud õde taga. Samal ajal ja samas linnas otsustab oma senisele
abielule ja karjäärile lõpu teha keskealine soomlane Wikström. Kui
immigratsioonikeskusest põgenenud Khaled satub restorani juurde, mida
Wikström üritab üles töötada, leiavad mõlemad teineteisest tuge, ehkki
toimetulekuks tuleb mõnest seadusest mööda hiilida.

Nukker komöödia „Teispool lootust“ sadamalinnade triloogia teine film,
milles Kaurismäki vaatleb elu ja ühiskonda väikese inimese tasandilt nagu
ikka. Ei langeta ta poliitilisi otsuseid ega mõista kohut religioonide üle,
vaid teeb ligimeste hüvanguks seda, mida ise oskab ja armastab. „Teispool
lootust“ on ühtekokku just nagu filmis pakutav heeringasuši –
traditsiooniliste väärtuste kaitsjat võib see esialgu heidutada, aga
armastusega ja koonerdamata lisatud vasaabia võtab temalgi silma heldimusest
märjaks. (Mart Rummo).

Berliini filmifestivalil pälvis Kaursimäki parima režissööri Hõbekaru.

Facebook